Pealinna elanike arv kasvab – viimase aastaga lisandus Tallinnasse üle 5000 elaniku. See omakorda tähendab, et liiklus on muutumas üha tihedamaks, ruumi liikumiseks jääb järjest vähemaks. Igasügisene, 22. septembril tähistatav rahvusvaheline autovaba päev pöörab teemale lühiajaliselt küll rohkem tähelepanu, kuid jätkusuutlikuks probleemi lahendamiseks ja inimeste käitumisharjumuste muutmiseks on vaja sisulisemaid ning üksteist toetavamaid terviklikke lahendusi.

Eurostati järgi on Eestis 1000 elaniku kohta 534 sõidukit. Sellega kuulume Euroopas topp 10 hulka, jäädes napilt maha Saksamaast (546) ja Šveitsist (537) ning edestades riike nagu Belgia (503), Norra (502), Rootsi (477) ja Taani (429).

Nii Skandinaavia kui terve Euroopa on linnade elukeskkonna arendamisel liikumas juba mõnda aega autostumise vähendamise suunas, mis soodustaks elanike isiklikust sõidukist loobumist. Juba täna ei kuulu Londonis, Amsterdamis, Kopenhaagenis või Stockholmis elavate noorte prioriteetide hulka isikliku auto soetamine. Miks siis Tallinnas olukord justkui vastupidine on?

Senistest pingutustest ei piisa

Jah, ka meie linnaisad võitlevad autodega. Kehtestatud on tasuta ühistransport, tasulised parkimistsoonid on laienenud, parkimistasude määrad tõusevad aina kõrgemale ning bussidele ja jalgratastele on eraldatud eraldi radasid. Sellegipoolest näitab Tallinna avalike teenustega rahulolu-uuring, et kui 2013. aastal kasutas ühistransporti peamise liikumisvahendina 61% elanikest, siis 2017. aastal tegi seda kõigest 46% linlastest.

Tõenäoliselt peitub põhjus kehvas ühistranspordi taristus, mistõttu võtab ühistranspordiga sihtpunkti jõudmine kaua aega ning põhjustab oma aegluse tõttu tihti ka ebamugavusi. Praegu kulub Mustamäelt Tammsaare teelt Lasnamäe veerel asuvasse KUMUsse minekuks autoga 15-20 minutit. Bussiga võtab see aga umbes 45 minutit ja tähendab poolel teel ümberistumist. Kumba valid? Ühistransport võib ju tasuta olla, aga kui see on ebamugav, siis ei kaasne oodatud muutust ning linlased ei kaalugi autost loobumist.

Alternatiivina võiks rääkida rattaga liiklemisest, kuid meie pealinna rattateede olukord on murettekitav, sest neid kas ei ole piisavalt või on olemasolevad rattateed ohtlikud ja poolikud. Mida näiteks teha, kui tee järsult keset liiklusolukorda otsa saab? 

Dilemmakohaks on linna praegused parkimisnormatiivid

Paralleelselt on omavalitsusjuhid soodustamas just auto muretsemist, nõudes uute kodude juurde arendajatelt kohati ebamõistlikul määral parkimiskohtade tagamist.

Tallinna parkimiskorralduse arengukava kohaselt on kesklinnas nõutud parkimiskohtade arv uue korteri kohta 1-1,6 ja äärelinnas 1,4-2. Tallinna ümbritsevates omavalitsustes on normatiiv kohati aga veel jaburam – näiteks soovib Harku vald, et iga uue korteri juurde oleks arvestatud 2,4 autot.

Sellised nõuded on vastuolus euroopalike linnastumise trendidega ning vastanduvad ühistranspordi kasutamise propageerimisega. Võrdluseks – Helsingis ja Stockholmis on arendajatele nõue tagada korteri peale keskeltläbi vaid 0,5 autokohta.

Kui parkimiskoht on juba tagatud, siis on tõenäoliselt ka elanike autoostu otsus lihtsam tulema või puudub otsene vajadus olemasolevast sõidukist loobuda. Kas me oleme tõesti ülejäänud Euroopast nii palju rikkamad, et tahame innustada peresid omama rohkem autosid, liikudes sellega üldise trendiga vastassuunas?

Vajame autostumise vastases võitluses terviklikumat lähenemist

Autode ülekülluse vastu võitlemisel peaks Tallinna lähenemine olema oluliselt fundamentaalsem ja terviklikum. Vajalik oleks tõsta ühistranspordi kvaliteeti ja kaasajastada liine, tagada toimiv ja mugav kergliiklusteede taristu ning luua vähem uusi parkimiskohti. Selle tulemusena võiks suureneda elanike tahe autoga liiklemisest loobuda.

Tervitan siinkohal linnajuhtide hiljutist teematõstatust, mille järgi kaalutakse Kalamajas uusehitiste puhul parkimiskohtade rajamise nõudest loobumist. Seeläbi antakse inimestele signaal, et sinna piirkonda on oodatud elama ühistransporti ja kergliiklemist kasutada eelistavad inimesed. Sama põhimõttega võiks edasi liikuda ka teistes linnaosades, toetades meedet paralleelselt ühistranspordi ja rattateede võrgustiku kvaliteetsemaks ja turvalisemaks muutmisega.

Autostumise vastu võitlemise protsess peab olema terviklik. Selline, et ka kohalikud elanikud seda mõistaksid ja tahaksid kaasa panustada. Vaid nii suudame muuta arusaama, et ligipääs parkimiskohtadele ja auto esimese liikumisvalikuna pole mitte inimõigus, vaid suur mugavus, mida aina tiheneva rahvastikuga Tallinnas tulevikus enam sellisel kujul lubada ei saa.

Timo Riismaa, Bonava Eesti OÜ tegevjuht